No terve suvi ma siin siis struggle’sin enda mentaalse tervisega. Ja see on veider, et lõpptulem oligi siiski ärevus. Ma ei ole kunagi arvanud, et ma niiii väga kardaks midagi, või tundnud, et see või see olukord on minu jaoks täiesti ületamatu. Küll aga minu aju otsustas, et nüüd kõik, mis sulle on varasemalt meeldinu, on nüüdsest error. Ja tugevalt.
Nüüdseks olen võtnud oma rohukest kuskil kolm pool kuud. Jah, see doos, mis mul on, aitab… või aitas? Praegu jälle käib kohati ülesse-alla, et vahepeal ei saagi aru, kas see doos on nüüd jube madalaks jäänud mu jaoks? Aga jah… igapäeva tegusid nagu poes käia jms saan ma jälle teha ilma, et tahaks keset poodi pilti kotti panna. Ma olen nüüdseks aru saanud, et kui mul hakkab palav, on umbne ja ma higistan, siis tuleb ärevushoog või ma ei tea mis hoog, ja hakkab halb. Peavalu tahab ka koguaeg külje alla tulla nendel hetkedel. Ma saan isegi koolis käia, aga koolis on ropult palav ja ma eeldaks, et sellepärast on mul tihti ärevus sees ja pulss kuskil 120 bpm. Aga seda peab ju varjama kuidagi… seetõttu ma olen eriti väsinud iga päeva lõpuks (ega päevad pole lühikesed ka, kella 20-21:00ni oled ikka koolis) ja isegi keha valutab. Ja miski pärast ei saa magada ka. Aga noh, tehtav ikka kõik. 😄
Tänu koolile sain ma lõpuks haigekassa ka ja saan hakata oma tervist laiemalt uurima, äkki on midagi viltu ikka. Aga kui ma arvasin varasemalt, et ma saan enda kehast hästi aru ja tuvatastan haiguse kohe ära, siis peale seda, kui ma ärevushäiret ajasin segi acid refluxiga… peale seda ma ei julge küll enam ise ennast diagnoosida. 😄 Ühesõnaga, proovin saada endale koormustesti aja. Kõigepealt pean EKG ära tegema ja perearsti juures käima vastuvõtul… äkki ta ikka halastab mulle ja hakkab teste tegema. 😄
Fakt, et ma ise ei tunne hirmu endiselt ja tahaks kõike teha ja igalpool käia ja autot jälle juhtida AGA midagi mu kehas reageerib kõige selle peale paaniliselt ja halvasti… AMAZES THE FUCK OUTTA ME 🙃
Pray for me ja vaatame, mis siin veel saama hakkab.